Pühapäev, 16. november 2014

Viimane nädal ning ühtlasi Eestisse jõudmine

Tere minu inimesed!

Siin minu viimane postitus selles blogis. Räägin teile lühidalt meie viimasest nädalast Prantsusmaal ning ühtlasi ka sellest, mis tunded mind Eestisse jõudes valdasid. Tänaseks olen juba ilusti kodus ja end korralikult välja puhanud.

Viimast nädalat üritasime nii palju nautida kui võimalik. Kuna me olime terve nädala jälle tööl ja koju jõudsime alles kuueks õhtul, siis väga paljut teha ei jõudnud. Ilmad kiskusid ka lõpuks väga halvaks, ainult vihma sadas. Minu õnneks ei olnud väga külm, sest ma ei pakkinud endale väga soojasid riideid kaasa. Küll aga nautisime veel Prantsusmaa ilu. Jalutasime. Isegi kui vihma sadas, läksime Joonasega jalutama, sest ei tahtnud neid viimaseid päevi ainult toas veeta.

Käisime veel viimaseid kordi shoppamas. Ostsime kodustele veel viimased asjad. Üks päev naabritega suheldes tuli välja, et külalistemaja broneeringuga oli väike viga tehtud. Meie lahkusime laupäeval, kuid broneering oli kuni reedeni. Kuna kohe reedel pidid uued inimesed sisse tulema, siis pidime leidma mingi lahenduse. Gregory broneeris meile tegelikult hotellitoad, kuid naabrid tahtsid, et me neile jääksime. Meie olime kohe nõus, sest me saame nendega väga väga hästi läbi. Minule on nad kui teine perekond. Veetsime selle õhtu koos nendega, nautisime viimaseid hetki. Nad tegid meile kingitusi, valmistasid õhtusööki. Nii me seal istusime, sõime, jõime ja suhtlesime niisama :).
Sain proovida selliseid asju, mida pole kunagi varem söönud ja juba mõte sellest toob judinad peale. Kuid ei kahetse, et proovisin, kõik maitses imehästi. Sõime konnajalgu, ravioole, täidetud ahjutomateid.. Mmm..

Minu viimane päev töö juures oli tegelikult päris kurb, sest nad olid mulle seal päris kalliks saanud ja mõte sellest, et ma võibolla neid enam iial ei näe, ei sobinud kuidagimoodi mulle pähe. Aga nad olid minuga ikka väga rahul. Ka ettevõtte omanik tuli isiklikult mind tänama ja ütles, et ta on minu tehtud töö üle väga õnnelik.

Märkamatult jõudis kätte hommik, mil pidime lahkuma. 15. november. Leppisime Gregoryga kokku, et ta võtab meid peale kell 9:15 hommikul, et meid siis Valence'i rongijaama viia, et saaksime sealt Lyoni sõita. Mina ärkasin hommikul kell 7 juba üles, ilmselt ärevusest. Mingi osa minust tahtis väga koju, teine aga oleks veel jääda soovinud. Pakkisime kokku oma viimased asjad, käisime pesemas, sõime oma perekonnaga hommikust. Kell 9 oli Gregory kohal. Oli aeg hüvasti jätta. Viisime oma asjad autosse ära ja nad saatsid meid. Musitatud, kallistatud (nagu prantslastel kombeks, kolm musi põsele) märkasin, et peremehe silmad täitusid veega. See oli küll väga kurb moment. Gregoryle ütlesid nad, et oleme neile pigem kui oma lapsed. Aga leppisime juba kokku, et nad tulevad ehk Eestisse ja meie läheme veel tagasi. Isegi Gregory ütles, et see on uskumatu, et nendega nii hästi läbi saime.

Valence'st läks meie rong kell 10. Jõudsime juba peale poolt 11 Lyoni lennujaama. Siis läksime otsisime kohe üles õige koha kus check in teha ja pardakaardid võtta. Seejärel kaalusime oma pagasid. Lubatud oli 23 kg, minul endal oli üle 24. Õnneks töötaja pigistas silma kinni ja lasi meid läbi. See oli küll tore. Niisiis oli meil lennujaamas 4 tundi aega. Käisime poodides, Joonas tegi kaarditrikke, istusime arvutis, et aeg kiiremini läheks. Lend kestis 1h. Jõudsime Frankfurti. Seal oli juba 5 tundi ootamist. Kolasime jälle ringi ja ei suutnud ära imestada, kui suur võib üks lennujaam olla. See aeg läks minu meelest kiiremini. Järgmine lend kestis 2h. Eestisse jõudsime umbes pool 1 öösel. Seejärel suundusime oma pagasit ootama, seekord õnneks oli olemas :D. Meile tuli vastu koolibuss ja tõi meid Rakveresse. Koju jõudsin umbes pool 3.

Millised tunded.. Niiii hea on kodus tagasi olla. Eriti lahe on igal pool Eesti keelt kuulda. Kurvaks teeb ainult see, et eestlased on nii kurjad. Mitte keegi ei naerata vabast tahtest. Ühesõnaga.. Tahaksin uuesti tagasi minna ja kindlasti ka lähen, kuid kodus on kõige parem.

Aitäh lugemast, sõbrad!



Mousse fromage blanc...mmm
 Viimane koristus enne lahkumist

 Halb ilm :(
 Minu teine pere :)
 Konnajalad.. mmm
 Lyoni lennujaam
 PS! Joonas on täiega lahe


Pühapäev, 9. november 2014

Ja hakkabki tiksuma viimane nädal...

Tere tere tere!

Niisiis hakkab homsest tiksuma siin Prantusmaal meie viimane nädal. Pole jälle selle nädala jooksul ühtegi postitust kirjutanud, põhjus väga lihtne- kuna oleme hommikust õhtuni tööl ja ei toimu väga palju, millest siia kirjutada. Ehk siis arvan, et mõistlik on kirjutada üks natuke pikem ja sisukam postitus.

Nädal möödus päris kiirelt, tööd oli palju ja nädalavahetuse ootus oli suur. Tegelesin nagu alati jälle maalritöödega. Töökaaslased ja -andja kiidavad ja on õnnelikud selle üle, mida ma teinud olen. Olen nüüd nendega koos tööd teinud 2 nädalat ja avastasin alles paar päeva tagasi, et naine kellega koos tööd teen ja kellega üldse kõige rohkem suhtlen on rase, see oli minu jaoks päris naljakas, sest ma ei tea kuidas on võimalik mitte märgata sellist asja. Ei väsi kiitmast selle restorani toite, kus lõuna ajal söömas käime. Mmm, tres bon. Minu töökaaslased on minuga päris ära harjunud, Sophie ütles ka mulle, et ma võiksingi sinna jääda. Mina jääksin ka hea meelega, kuid liiga paljud asjad hoiavad mind Eestis kinni ning kodu on kõige kallim koht. :-)

Mida me siis oma vabal ajal teinud oleme.. Jällegi- filme vaadanud, kaarte mänginud, lihtsalt üksteisega toredalt aega veetnud. Jalutanud, poodides kolanud. Nädala sees ei jaksa keegi väga midagi erilist teha. Nädalavahetus möödus väga toredalt. Alexis tuli jälle koju, et meid kõiki veel viimast korda enne kodumaale lahkumist näha. Kui nädala sees olid ilmad vihmased ja külmad, siis vähemalt reede ja laupäevaga meil vedas. Päike paistis ja õues oli jälle soe, tänasest ilm jälle muutus, kuid meid see ei kõiguta, naudime oma viimast nädalat siin täiega! Seekord on meil pikk nädalavahetus. Esmaspäev ja teisipäev me ei tööta, sest teisipäeval on siin riigipüha ja paljud ettevõtted ei tööta seetõttu ka esmaspäeval. Meile sobib, sest siis saamegi veel mõnda teist linna külastada. Aga laupäeval (nagu ka igal eelmisel) käisime me turul. Ostsime kodustele kõike head ja paremat. Lahkusime majutuskohast umbes kella 11 paiku ja tagasi olime kuskil kell 5, niiet oli üks tore päev. Tahtsime minna kindlusesse, mis meil siin Crest on, jõudsime sinna üles kell 13, kuid siis lugesime ukse pealt, et avatakse alles kell 14. Seega otsustasime, et ootame ära, sest pärast poleks jaksanud uuesti sinna üles ronida. Ootasime, kell sai 14, siis juba 14:30 ja ei olnud ühtegi inimest, kes oleks uksed avanud. Lõpuks tuli mingi suurem inimeste grupp, siis mõtlesime, et oh, lõpuks ometi tehakse see lahti, kuid need inimesed ütlesid meile, et kindlus on suletud kuni aprillini. See tegi küll meele natuke kurvaks, sest see oli üks koht kuhu oleks tahtnud kohe kindlasti minna. Läksime siis alla tagasi, käisime veel Centre Ville'is (kesklinn) mõnes poes ja otsustasime, et läheme koju tagasi. Koju jõudes mõtlesime, et tegelikult peaks veel kohalikus supermarketis käima, ehk leiab ka sealt veel midagi ilusat. Nii me siis veetsimegi päris kaua aega Casinos (poe nimi). Asju saime päris palju kokku ostetud, loodan, et pagas nüüd rohkem ei kaalu kui tohib :-P. Õhtul tegime koos süüa ja siis tuli Alexis külla. Mängisime kaardimänge ja veetsime viimast aega temaga koos. Oo- oleks peaaegu unustanud, et sain laupäeval lõpuks kitarri mängida. See oli üks kõige suurem igatsus, mis mul üldse siin olles on olnud.

Täna pole meist keegi eriti midagi teinud. Õues on nii halb ilm, et sinna ei taha minnagi. Vastasel juhul ma seda blogipostitust praegu ei kirjutaks. Aga kuna tänane päev pole eriti produktiivne olnud, siis see-eest homsest uue hooga! :)
Lisan ka pildid :


 Käisime Joonasega sisseoste tegemas :)
 Minu ettevõtte peakontor
 Tegime tortillasid :)
 Vot sellised politseiautod on Prantsusmaal
 Ajal, mil ootasime, et kindluse uksed avataks
 Joonas ja tema seiklused

 Kodustel suud magusaks :)


Pühapäev, 2. november 2014

2 möödas, 2 jäänud..

Tervitused päikseliselt Prantsusmaalt!

Nüüd ongi juba nädal möödas eelmisest postitusest. Ei pidanud küll nii minema, kuid pole olnud eriti aega. Alati mõtlen, et kirjutan, kuid siis tuleb jälle midagi vahele. Nagu postituse pealkiri ütleb, siis oleme veetnud siin juba 2 nädalat. Täpselt pool ajast. Nüüd on 2 nädalat veel jäänud.

See nädal on väga kiiresti möödunud. Kui esimese nädala olin koolis, siis selle ja järgmised 2 nädalat veedan ettevõttes. Hommikul kell 6:45 võetakse meid väravast peale ja viiakse ettevõtetesse. Mina olen linnas nimega Le Pouzin. Majutuskohast poole tunni kaugusel autoga minnes. Tagasi jõuame umbes kell 18, sest oleme erinevates linnades ja need ei ole üksteisele väga ligidal.

Räägiks siis natuke sellest nädalast. Hommikuti varane ärkamine on kõige keerulisem (eriti minul, unekott nagu ma olen). Seega olen mina see, kes tõuseb voodist püsti 10 minutit enne väljumist, jookseb mööda tuba ringi pea laiali otsas. Aga õnneks olen alati end õigeks ajaks valmis saanud. Hommikuti viib meid tööle Tristan. Väga tore noormees, sõnagi inglise keelt ei räägi ega mõista, kuid siiski saab temaga palju nalja. :-D Õhtuti toob meid tagasi Michel (ma loodan et kirjutan nimed õigesti), selline vanem meesterahvas, kuid samuti väga tore.

Esimesed kaks päeva olin ühel objektil kahe vanema meesterahvaga. Nemad samuti inglise keelt ei räägi ega mõista, kuid imekombel sain kõigest aru, mida nad mulle rääkisid. Prantsuse keeles rääkimisega on mul raskusi, kuid mõistan küll. Sellel objektil tegin pahtliparandusi, värvisin rõdu piirdeid, akende ja uste klappe (ma isegi ei tea kuidas neid nimetatakse). Nad olid minuga väga rahul. Ütlesid mulle, et töötan nagu professionaal. Mulle oli see küll kui kompliment. Kuid kolmapäeval viidi mind teisele objektile, kuna sealne värvimine oleks minu jaoks liiga ohtlik olnud.

Teisel objektil on peale minu veel 7 inimest. Kõik on väga sõbralikud. Ma kahjuks kõiki neist ei mõista, sest nad räägivad väga väga kiiresti ja seega on raske sõnasabast kinni haarata. Seal räägib aga natukene inglise keelt üks maaler, kelle nimi on Sophie. Väga lahe noor naine. Tegelen seal maalritöödega. Päris suur hoone on, ikka väga palju tube on seal. Minu ülesanne on pahteldada ja värvida. Oma arust saan päris hästi hakkama, nemad kiidavad mind samuti.

Mul vedas, sest olen ainuke, kes saab ettevõttes tasuta süüa. Kell 12 läheme kõik koos restorani sööma ning ettevõte tasub selle eest. Siiamaani on toidud väga head olnud, isegi need asjad, mida ma muidu ei söö. Lõuna kestab poole 2ni ning tööpäev ise poole 5ni.

Kuna jõuame töölt tavaliselt nii hilja koju, siis kahjuks ei ole nädala sees  eriti midagi teha jõudnud. Oleme lihtsalt puhanud, filme vaadanud, lauamänge mänginud jne.
Laupäeva hommikul ärgates tuli naabrinaine siia, et meid lõunasöögile kutsuda, sest Alexis pidi täna (pühapäeval) lahkuma. Nii me siis sõimegi koos, oli väga tore ja toidud olid väga maitsvad. Peale seda otsustasime, et istume bussi peale ja külastame mõnda suuremat linna. Seega läksime Valence'i. Väga ilus linn, seal oli päris palju poode, saime endale erinevaid asju soetada. Tore päev oli.
Täna on jälle koristuspäev, Seega koristame ja naudime oma vaba päeva. Siin teile jälle pildid ja toredat pühapäeva! :)
 Naabripoiss Alexis
 Tahtsime palmi all ka selfie teha


 Kohustuslik pilt palmi all :D
 Leidsime esimese kaubanduskeskuse :)

 Nastja ja uue mütsiga selfie Valence's
 Pannkoogid nutella ja banaanidega.. poolest piisas, et isu täis saaks, kuid siiski väga hea

Pühapäev, 26. oktoober 2014

Juba nädal Prantsusmaal

Tere tere tere :)

Nüüd on taas aeg kirjutada, mida ma siin mõne päeva jooksul teinud olen.

Neljapäeval oli jälle selline koolipäev, nagu nad siin on. See tähendab, et kella 8:40'st kuni kella 16:30'ni tegelesin maalritöödega. Samuti oli reedel. Hea uudis on see, et me saime oma tööga valmis. See on hästi tore, sest algul arvasime, et ei jõuagi valmis ja keegi lõpetab selle hiljem meie eest. Läks hästi. Postituse lõppu lisan sellest ka pildi. Neljapäev - reede me millegi erilisega peale kooli ei tegelenudki. Tavaliselt käisime linnas jalutamas ja avastasime uusi kohti. Kuid nädala lõpuks olime ikka päris väsinud (mina vähemalt) ja ei olnud erilist tahtmist kuskil jalutada. Nii me siis puhkasimegi, nautisime ilusaid ilmasid ja head seltskonda (see tähendab siis meid, kes me siin kõik oleme). Nagu alati, siis Alexis on meiega iga õhtu istunud, mänginud kaarte, pokkerit. See on tore, sest nii saame meie natuke prantsuse keelt harjutada ja tema samas inglise keelt.

Nädalavahetusel, nimelt laupäeval ei olnud mingisugust logelemist. Hommikul kell pool 11 tuli Gregory meile järgi, et siis koos turule minna. Minu jaoks väga huvitav kogemus. Pole selline turg, nagu meil seal Eestis. See on hoopis midagi muud. Ja need juustud mis siin on- mmmm, parim! Seega läksime siis turule. Gregory näitas meile parimaid kaupu seal, erinevaid poode, kust saame suveniire osta (küll aga väga kallid), mis on valmistatud selles piirkonnas leiduvatest materjalidest. Sisseostud tehtud, läksid Gregory ja Hanno oma teed. Meie Joonase ja Nastjaga otsustasime veel poodides kolada. Nendes poodides, mis olid avatud, riided olid väga väga kallid. Seega ei soetanud seekord endale midagi. Arvame, et meil on veel aega ringi kolada. Ehk läheme mõnda teise linna poodidesse. Jalutasime koju tagasi ja Hanno oli juba enne meid koju jõudnud. Ütles, et Gregory tuleb meile pool 7 järgi, siis läheme ronime torni, mis asub mäe otsas ja sealt edasi õhtusöögile. Panime siis end valmis ja nagu alati, Gregory oli täpselt õigeks ajaks kohal. Sõitsime siis linna keskmesse ja parkisime auto ära. Seejärel läksime treppidest üles torni poole (väsitas ikka korralikult meid kõiki ära) ning kui olime pärale jõudnud, siis selgus, et see oli juba kinni pandud ning sisse me ei pääsenudki. Kindlasti läheme sinna Joonase ja Nastjaga tagasi, kui see on avatud. See vaade mis sealt avaneb- midagi kirjeldamatut. Vaatasime siis, et meil on veel aega, sest laud oli broneeritud kella 20'ks. Istusime mingisse baari, rääkisime juttu ja seejärel läksime sööma. Käisime ühes burgerirestoranis, mis on väga kallis koht, kuid need burgerid olid ikka tohutult head. Kella 22 paiku tõi Gregory meid koju tagasi ning maja ette jõudes otsustas, et ta jääb natukeseks veel meiega. Istusime maja ees, kuulasime muusikat, rääkisime Gregoryga muusikast ja aeg lendas. Ta vist lahkus minu meelest alles peale südaööd. Oli tore õhtu. Ja muide- Gregory palus eile, et laulaksin talle ühe laulu. Seda ma tegin. Peale seda ütles mulle, et ta leiab mulle siit kuskilt kitarri, et saaksin mängida. See tegi küll meele ikka väga heaks. Gregory tegeleb ise ka muusikaga. Ta mängib klaverit ja armastab jazzmuusikat. Ehk siis temaga on väga hea muusikast rääkida.

Täna, pühapäeval läks Hanno tagasi Eestisse. See on kurb, sest ta oli juba nii omaks saanud ja maja jäi kohe kuidagi tühjaks. Ja mina pole ainus kes nii arvab. Joonas ja Nastja arvavad sama. Nastja ärkas hommikul vara, et Hannole enne minekut veel süüa teha. Peale seda, kui Hanno oli lahkunud, ärkasin mina üles. Joonas hakkas pannkooke tegema. Sõime kahekesi, Nastja magas päris sügavalt :-D. Siis hakkasime koristama. Otsustasime, et iga pühapäev on meil natuke põhjalikum koristuspäev- võtame tolmud, peseme põrandad jne. Aeg läks jälle kiiresti. Siis kutsus Alexis mind jalutama. Jalutasime tunnikese ja tulime meie juurde, rääkisime Nastja ja Joonasega juttu, vaatasime videosid, kuulasime muusikat ja mängisime pokkerit. Oli tore õhtu. Üldse on väga tore olnud siin kogu see aeg. Nüüd aga pildid ja on aeg voodisse minna.


                                                                            Turg
 Mainisin, et käisime torni juures. See on siis teel üles tehtud pilt.
 Kui Hanno ja Joonas kodus päikest võtsid, siis meie Nastjaga läksime süüa ostma.
 Siin on üliiii suur kirik
 Käisime Alexis'ga jalutamas. Väga ilus vaade oli :)

Aitäh, et leidsid aja, et lugeda!

Bonne nuit! :)

Kolmapäev, 22. oktoober 2014

Esimesed päevad Prantsusmaal

Tere jälle, mu sõbrad ja tuttavad!

Eelmisest postitusest on nüüd möödas paar päeva. Otsustasin, et kirjutan nüüd uue, et anda natuke põhjalikum ülevaade asjadest, mis me siin teinud oleme.

Eelmises postituses mainisin, et käisime külastamas kooli, kus me nädala praktikat läbi viime. Nüüd on aeg seal maal, et me oleme koolis käinud juba kaks päeva. Mulle väga meeldib seal. Töö, mis me teeme, ei ole üldse kerge. Me pole seda varem koolis teinud. Näiteks ei tohi me värvimisel kasutada teipi. Kõik peab olema korrektne, ei tohi värvida üle ääre ja seda tuleb teha pintsliga. Kuna ma polnud varem seda teinud, siis alguses oli ikka väga keeruline. Kuid hiljem sai juba asja käppa ja oli natukene lihtsam.  Lõpptulemus on väga vahva, lisan postituse lõppu ka mõned pildid sellest mis oleme teinud ja milline peaks olema lõpptulemus. Koolist siis veel nii palju, et oleme saanud päris palju tutvusi, kõik on väga sõbralikud ja tunnevad meie vastu huvi. Meie sealne õpetaja pidavat meid alatasa kiitma ja ütlema, et oleme eelmistest, kes seal praktikal käisid, peajagu üle. Seda on väga tore teada. Esmalt on see suur asi minu jaoks, teisalt saan näidata Rakvere Ametikooli heas valguses. Õpetaja meil inglise keelt ei oska, seega peame ikka päris kõvasti pingutama, et aru saada, mida ta meile seletada püüab. Siiamaani on kõik sujunud. Kui rääkida prantslastega nii palju kohalikus keeles, kui oskan, siis nad on ikka väga üllatunud ja rõõmsad, et vähemalt üritan.'

Natuke ka sellest, mis oma vabal ajal oleme teinud. Eile (teisipäeval) olime koolis kella poole viieni. Selle kellani meie koolipäevad siin kestavad. Koju jõudsime umbes kell 5. Mõtlesime, et läheme kuskile poodidesse, lööme aega parajaks. Olime juba valmis minekuks, aga siis tuli meie tore naabrinaine ja pakkus välja, et me võiksime nendega shampanjat juua. Olime meelitatud ja kohe nõus. Nii me siis istusimegi seal nendega. Jõime kohalikku shampanjat, saime proovida naabrinaise tehtud pasteeti- muuseas väga maitsev! Naabripoiss oskab päris hästi inglise keelt, seega polnud probleemi nendega suhtlemisel. Neil on koduloomad, see on lahe, sest ma olen hull kassi- ja koerasõber. Koer Ella, kass, kilpkonn, jänes. Samuti on neil oma tiik, kus on päris palju mingeid punaseid kalu, ma isegi ausaltöeldes ei teagi, mis kalad need on. Aga näevad väga vahvad välja. Hanno, Joonas ja Alexis mängisid veel noolemängu. Põhimõtteliselt me poodidesse ei jõudnudki, sest need pannakse suhteliselt vara kinni. Õnneks jõudsime toidupoodi, saime süüa osta. Tulimegi koju tagasi, tegime süüa ja läksime magama. Päev kadus kiirelt.

Täna oli jällegi koolipäev. Teeme Nastjaga terve nädala täpselt sama tööd. Reedeks peame selle valmis saama. Ärkasime kell 7, kiire hommikusöök, pesu ja hakkasime kooli poole sõitma. Koolis liigub aeg ikka väga kiirelt. Ei saa arugi, kui juba on koolipäev lõppenud. Hea on see, et saame koolis tasuta lõunat süüa. Koolist tagasi sõites viis Hanno meid Livron'i vanalinna, mis on mägedes. Kuna meil on suur buss, siis kahjuks me ei saanud kuskile parkida ja polnud võimalust seal jalutada. Sõidu pealt sain ainult ühe pildi, mis on vaatega linnale. Kindlasti tahan sinna tagasi minna, seal on palju, mida vaadata. Muuseas, täna oli väga halb ilm.. Umbes 12-13 kraadi, kuid siin see õnneks ei tundu nii külm kui meil Eestis. Tuul on väga kõva. Kui koju jõudsime, siis vaatasime, et meil on võimalus täna poodides käia, sest väljas niikuinii ei tahtnud jalutada, kuna oli külm. Siin linnas, Crest, pole erilisi ostlemisvõimalusi, Just riiete poolest. Seega mina ei leidnud endale siit kahjuks midagi. Laupäeval pidi olema suur turg, siis ehk leian midagi. Käisime toidupoes ja Hanno otsustas, et ta tahab ise karpe teha. Väitis et need on väga head. Mina seda muidugi ei uskunud, teised ka mitte. Müüja ütles meile, et me peame neid vees keetma ja kui need avanevad, siis on need valmis. Küsisime igaksjuhuks ka naabrinaiselt, tema lükkas selle kohe ümber ja tuli meile appi. Aitas puhastada, seejärel keetis neid valges veinis, lisas küüslauku. Näevad väga jubedad välja kuid ma siiski proovisin ära ja neeed on ikka väga head! Saime ka kastaneid proovida. Need olid ka maitsvad. Nüüd on kell kohaliku aja järgi 22:30, mina kirjutan siin oma postitust ja teised istuvad laua ääres, söövad ja joovad veini. Alexis (naabripoiss) on ka siin meiega. Tore on.
Ma loodan, et nüüd sai kõik üldiselt kokku võetud. Kirjutan jälle!

Siin siis pildid:

Tegime Nastjaga hommikul enne kooli selfie, et oma tööriideid näha :-D

 Alustasime joonise tegemisest seinale


 Meie töö, mis on hetkel veel pooleli



 See on siis kehv ja ainuke pilt Livron'ist

 Hanno ja naabrinaine karpe puhastamas

Naabrite koer Ella. Tähelepanelikumad saavad aru, et meil on miskit ühist- lokid :-D

Aitäh, et leidsid aja minu blogi lugeda! :)

Esmaspäev, 20. oktoober 2014

Minu esimene postitus

Tere Teie kõik, kes te minu blogi loete!

Ma pole kunagi varem blogi pidanud, seega loodan, et mul tuleb see ikka ilusti välja. Mainin ka ära, juhul kui keegi ei tea, mida ma siin Prantsusmaal täpselt teen. Nimelt olen ma ühe projekti raames siin praktikal. Kui tahad täpsemalt teada, siis kirjuta mulle- ma räägin meeleldi. Aga nüüd siis asja juurde. Olen Lõuna-Prantsusmaal linnas nimega Crest. Ilus linn, vaikne ja mõnus. Mulle väga meeldib, tundub et teistele ka, kes siin minuga on. 

Niisiis, räägin lühidalt sellest, mis siin meiega juhtunud on kahe päeva jooksul ning mida me teinud oleme. Pühapäeva varahommikul lendasime Tallinnast Frankfurti. Seal oli ümberistumine, edasi lendasime Prantsusmaa poole. Jõudsime siia kohaliku aja järgi natukene peale kümmet. Lennud sujusid ilusti. Tahaks öelda, et kõik muu ka, kuid edasi nii hästi ei läinud. Kui olime Prantsusmaal lennukist maha saanud, siis läksime oma pagasit ootama. Päris kaua võttis aega see kõik.. Üks hetk pandi liin kinni ja meie pagasit ei olnud mitte kuskilt näha. Läksime siis kohe asju ajama, õnneks oli üks tore prantsuse naine, kes oli samuti tulnud Eestist, ning aitas meid, sest meist keegi ei oleks oma algtasemel keeleoskusega sellega hakkama saanud. Läksime siis mingisse ruumi, kus pandi meid pabereid täitma. Täitsime ära ja seejärel öeldi, et meie pagas saabub teisipäeval ja tuuakse meile koju kohale. Alguses ei jõudnudki kohale, mõtlesin et ah no, mis siis on, pole ju hullu- vähemalt olen Prantsusmaal. Majutuskohta jõudes sain alles aru, et tegelikult ei olnud meil ju mitte midagi, ainult riided mis seljas olid ja mitte nii vajalikud asjad käsipagasist, kõik vajalik oli pagasis. Aga pead norgu ei lasknud, terve esimene päev oli väga lõbus. Muidugi edaspidine ka. Aga Lyonist pidime minema rongi peale ja sõitma Valance Ville'i. Sõit kestis pool tundi, läks kuidagi väga kiiresti. Sinna tuli vastu Gregory, kes sõidutas meid siis majutuskohta ja on meile ka edaspidi abiks.

Majutuskohta jõudes saime üllatuse osalisteks- me ei teadnud, et elame ühes majas perega. Alguses mõtlesime, et no nii, kuidas me küll ära mahume- neid oli päris palju. Aga siis tuli välja, et elame teises maja osas. See tähendab, et meil on kõik vajalik, Eraldi köök, WC, vannituba, magamistoad. Kõik on väga ilus, hästi hoitud ja puhas. Perekond on väga tore ja lahke. Meile nad meeldivad- tundub et meie neile samuti. Kui nad said teada, et meie pagas on kadunud, tõid nad meile kohe rätikuid, pesemisvahendeid, hambaharjad jne. Gregory oli veel arvestanud sellega, et pühapäeviti on poed kinni, ta ostis meile pitsat, juua, kaks pudelit veini. Saime vähemalt kõhud täis ja kohalikku veini proovida. Maitsev oli.

Täna hommikul ärgates ja allakorrusele minnes märkasin, et pagas oli kohale jõudnud. No see tegi küll palju heameelt. Kui saime pestud ja ärgatud, tuli Gregory meile järgi ja näitas meile natuke kesklinna. Peale seda läksime kooli, kus me nädala oleme. Tutvusime kooli ning oma õpetajatega. Inimesed olid kõik väga sõbralikud. Käisime lõunal söömas ning peale seda viis üks õpetaja meid supermarketisse, et me saaksime endale koju süüa osta. Arvasime, et siin on kallim kui Eestis, kuid väga nagu ei olegi. Poes käidud, suundusime kodu poole. Puhkasime natuke ja otsustasime, et läheme linnaga tutvuma. Kõndisime väga pika maa, käisime poodides ja uudistasime ümbrust. Tore oli, nalja sai palju. Kui õhtul uuesti koju jõudsime, tegi Nastja meile süüa- hakklihaga makarone. No meil ikka vedas, et Nastja nii hea kokk on. Nüüd ongi aeg puhkamiseks ja homme hommikul on aeg kooli minna ning oma oskusi näidata. 

Selline on siis minu esimene kokkuvõtlik postitus. Kirjutan ikka jälle. Mitte küll iga päev, kuid siiski paari päeva tagant. 




See on siis pilt koolist, kus oleme nädala :)

                                                             
                                                              Meie majutuskoht

Läksime linnaga tutvuma


Tallinna lennujaam. Varahommik. Enne minekut