Siin minu viimane postitus selles blogis. Räägin teile lühidalt meie viimasest nädalast Prantsusmaal ning ühtlasi ka sellest, mis tunded mind Eestisse jõudes valdasid. Tänaseks olen juba ilusti kodus ja end korralikult välja puhanud.
Viimast nädalat üritasime nii palju nautida kui võimalik. Kuna me olime terve nädala jälle tööl ja koju jõudsime alles kuueks õhtul, siis väga paljut teha ei jõudnud. Ilmad kiskusid ka lõpuks väga halvaks, ainult vihma sadas. Minu õnneks ei olnud väga külm, sest ma ei pakkinud endale väga soojasid riideid kaasa. Küll aga nautisime veel Prantsusmaa ilu. Jalutasime. Isegi kui vihma sadas, läksime Joonasega jalutama, sest ei tahtnud neid viimaseid päevi ainult toas veeta.
Käisime veel viimaseid kordi shoppamas. Ostsime kodustele veel viimased asjad. Üks päev naabritega suheldes tuli välja, et külalistemaja broneeringuga oli väike viga tehtud. Meie lahkusime laupäeval, kuid broneering oli kuni reedeni. Kuna kohe reedel pidid uued inimesed sisse tulema, siis pidime leidma mingi lahenduse. Gregory broneeris meile tegelikult hotellitoad, kuid naabrid tahtsid, et me neile jääksime. Meie olime kohe nõus, sest me saame nendega väga väga hästi läbi. Minule on nad kui teine perekond. Veetsime selle õhtu koos nendega, nautisime viimaseid hetki. Nad tegid meile kingitusi, valmistasid õhtusööki. Nii me seal istusime, sõime, jõime ja suhtlesime niisama :).
Sain proovida selliseid asju, mida pole kunagi varem söönud ja juba mõte sellest toob judinad peale. Kuid ei kahetse, et proovisin, kõik maitses imehästi. Sõime konnajalgu, ravioole, täidetud ahjutomateid.. Mmm..
Minu viimane päev töö juures oli tegelikult päris kurb, sest nad olid mulle seal päris kalliks saanud ja mõte sellest, et ma võibolla neid enam iial ei näe, ei sobinud kuidagimoodi mulle pähe. Aga nad olid minuga ikka väga rahul. Ka ettevõtte omanik tuli isiklikult mind tänama ja ütles, et ta on minu tehtud töö üle väga õnnelik.
Märkamatult jõudis kätte hommik, mil pidime lahkuma. 15. november. Leppisime Gregoryga kokku, et ta võtab meid peale kell 9:15 hommikul, et meid siis Valence'i rongijaama viia, et saaksime sealt Lyoni sõita. Mina ärkasin hommikul kell 7 juba üles, ilmselt ärevusest. Mingi osa minust tahtis väga koju, teine aga oleks veel jääda soovinud. Pakkisime kokku oma viimased asjad, käisime pesemas, sõime oma perekonnaga hommikust. Kell 9 oli Gregory kohal. Oli aeg hüvasti jätta. Viisime oma asjad autosse ära ja nad saatsid meid. Musitatud, kallistatud (nagu prantslastel kombeks, kolm musi põsele) märkasin, et peremehe silmad täitusid veega. See oli küll väga kurb moment. Gregoryle ütlesid nad, et oleme neile pigem kui oma lapsed. Aga leppisime juba kokku, et nad tulevad ehk Eestisse ja meie läheme veel tagasi. Isegi Gregory ütles, et see on uskumatu, et nendega nii hästi läbi saime.
Valence'st läks meie rong kell 10. Jõudsime juba peale poolt 11 Lyoni lennujaama. Siis läksime otsisime kohe üles õige koha kus check in teha ja pardakaardid võtta. Seejärel kaalusime oma pagasid. Lubatud oli 23 kg, minul endal oli üle 24. Õnneks töötaja pigistas silma kinni ja lasi meid läbi. See oli küll tore. Niisiis oli meil lennujaamas 4 tundi aega. Käisime poodides, Joonas tegi kaarditrikke, istusime arvutis, et aeg kiiremini läheks. Lend kestis 1h. Jõudsime Frankfurti. Seal oli juba 5 tundi ootamist. Kolasime jälle ringi ja ei suutnud ära imestada, kui suur võib üks lennujaam olla. See aeg läks minu meelest kiiremini. Järgmine lend kestis 2h. Eestisse jõudsime umbes pool 1 öösel. Seejärel suundusime oma pagasit ootama, seekord õnneks oli olemas :D. Meile tuli vastu koolibuss ja tõi meid Rakveresse. Koju jõudsin umbes pool 3.
Millised tunded.. Niiii hea on kodus tagasi olla. Eriti lahe on igal pool Eesti keelt kuulda. Kurvaks teeb ainult see, et eestlased on nii kurjad. Mitte keegi ei naerata vabast tahtest. Ühesõnaga.. Tahaksin uuesti tagasi minna ja kindlasti ka lähen, kuid kodus on kõige parem.
Aitäh lugemast, sõbrad!
Mousse fromage blanc...mmm
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar