Pühapäev, 16. november 2014

Viimane nädal ning ühtlasi Eestisse jõudmine

Tere minu inimesed!

Siin minu viimane postitus selles blogis. Räägin teile lühidalt meie viimasest nädalast Prantsusmaal ning ühtlasi ka sellest, mis tunded mind Eestisse jõudes valdasid. Tänaseks olen juba ilusti kodus ja end korralikult välja puhanud.

Viimast nädalat üritasime nii palju nautida kui võimalik. Kuna me olime terve nädala jälle tööl ja koju jõudsime alles kuueks õhtul, siis väga paljut teha ei jõudnud. Ilmad kiskusid ka lõpuks väga halvaks, ainult vihma sadas. Minu õnneks ei olnud väga külm, sest ma ei pakkinud endale väga soojasid riideid kaasa. Küll aga nautisime veel Prantsusmaa ilu. Jalutasime. Isegi kui vihma sadas, läksime Joonasega jalutama, sest ei tahtnud neid viimaseid päevi ainult toas veeta.

Käisime veel viimaseid kordi shoppamas. Ostsime kodustele veel viimased asjad. Üks päev naabritega suheldes tuli välja, et külalistemaja broneeringuga oli väike viga tehtud. Meie lahkusime laupäeval, kuid broneering oli kuni reedeni. Kuna kohe reedel pidid uued inimesed sisse tulema, siis pidime leidma mingi lahenduse. Gregory broneeris meile tegelikult hotellitoad, kuid naabrid tahtsid, et me neile jääksime. Meie olime kohe nõus, sest me saame nendega väga väga hästi läbi. Minule on nad kui teine perekond. Veetsime selle õhtu koos nendega, nautisime viimaseid hetki. Nad tegid meile kingitusi, valmistasid õhtusööki. Nii me seal istusime, sõime, jõime ja suhtlesime niisama :).
Sain proovida selliseid asju, mida pole kunagi varem söönud ja juba mõte sellest toob judinad peale. Kuid ei kahetse, et proovisin, kõik maitses imehästi. Sõime konnajalgu, ravioole, täidetud ahjutomateid.. Mmm..

Minu viimane päev töö juures oli tegelikult päris kurb, sest nad olid mulle seal päris kalliks saanud ja mõte sellest, et ma võibolla neid enam iial ei näe, ei sobinud kuidagimoodi mulle pähe. Aga nad olid minuga ikka väga rahul. Ka ettevõtte omanik tuli isiklikult mind tänama ja ütles, et ta on minu tehtud töö üle väga õnnelik.

Märkamatult jõudis kätte hommik, mil pidime lahkuma. 15. november. Leppisime Gregoryga kokku, et ta võtab meid peale kell 9:15 hommikul, et meid siis Valence'i rongijaama viia, et saaksime sealt Lyoni sõita. Mina ärkasin hommikul kell 7 juba üles, ilmselt ärevusest. Mingi osa minust tahtis väga koju, teine aga oleks veel jääda soovinud. Pakkisime kokku oma viimased asjad, käisime pesemas, sõime oma perekonnaga hommikust. Kell 9 oli Gregory kohal. Oli aeg hüvasti jätta. Viisime oma asjad autosse ära ja nad saatsid meid. Musitatud, kallistatud (nagu prantslastel kombeks, kolm musi põsele) märkasin, et peremehe silmad täitusid veega. See oli küll väga kurb moment. Gregoryle ütlesid nad, et oleme neile pigem kui oma lapsed. Aga leppisime juba kokku, et nad tulevad ehk Eestisse ja meie läheme veel tagasi. Isegi Gregory ütles, et see on uskumatu, et nendega nii hästi läbi saime.

Valence'st läks meie rong kell 10. Jõudsime juba peale poolt 11 Lyoni lennujaama. Siis läksime otsisime kohe üles õige koha kus check in teha ja pardakaardid võtta. Seejärel kaalusime oma pagasid. Lubatud oli 23 kg, minul endal oli üle 24. Õnneks töötaja pigistas silma kinni ja lasi meid läbi. See oli küll tore. Niisiis oli meil lennujaamas 4 tundi aega. Käisime poodides, Joonas tegi kaarditrikke, istusime arvutis, et aeg kiiremini läheks. Lend kestis 1h. Jõudsime Frankfurti. Seal oli juba 5 tundi ootamist. Kolasime jälle ringi ja ei suutnud ära imestada, kui suur võib üks lennujaam olla. See aeg läks minu meelest kiiremini. Järgmine lend kestis 2h. Eestisse jõudsime umbes pool 1 öösel. Seejärel suundusime oma pagasit ootama, seekord õnneks oli olemas :D. Meile tuli vastu koolibuss ja tõi meid Rakveresse. Koju jõudsin umbes pool 3.

Millised tunded.. Niiii hea on kodus tagasi olla. Eriti lahe on igal pool Eesti keelt kuulda. Kurvaks teeb ainult see, et eestlased on nii kurjad. Mitte keegi ei naerata vabast tahtest. Ühesõnaga.. Tahaksin uuesti tagasi minna ja kindlasti ka lähen, kuid kodus on kõige parem.

Aitäh lugemast, sõbrad!



Mousse fromage blanc...mmm
 Viimane koristus enne lahkumist

 Halb ilm :(
 Minu teine pere :)
 Konnajalad.. mmm
 Lyoni lennujaam
 PS! Joonas on täiega lahe


Pühapäev, 9. november 2014

Ja hakkabki tiksuma viimane nädal...

Tere tere tere!

Niisiis hakkab homsest tiksuma siin Prantusmaal meie viimane nädal. Pole jälle selle nädala jooksul ühtegi postitust kirjutanud, põhjus väga lihtne- kuna oleme hommikust õhtuni tööl ja ei toimu väga palju, millest siia kirjutada. Ehk siis arvan, et mõistlik on kirjutada üks natuke pikem ja sisukam postitus.

Nädal möödus päris kiirelt, tööd oli palju ja nädalavahetuse ootus oli suur. Tegelesin nagu alati jälle maalritöödega. Töökaaslased ja -andja kiidavad ja on õnnelikud selle üle, mida ma teinud olen. Olen nüüd nendega koos tööd teinud 2 nädalat ja avastasin alles paar päeva tagasi, et naine kellega koos tööd teen ja kellega üldse kõige rohkem suhtlen on rase, see oli minu jaoks päris naljakas, sest ma ei tea kuidas on võimalik mitte märgata sellist asja. Ei väsi kiitmast selle restorani toite, kus lõuna ajal söömas käime. Mmm, tres bon. Minu töökaaslased on minuga päris ära harjunud, Sophie ütles ka mulle, et ma võiksingi sinna jääda. Mina jääksin ka hea meelega, kuid liiga paljud asjad hoiavad mind Eestis kinni ning kodu on kõige kallim koht. :-)

Mida me siis oma vabal ajal teinud oleme.. Jällegi- filme vaadanud, kaarte mänginud, lihtsalt üksteisega toredalt aega veetnud. Jalutanud, poodides kolanud. Nädala sees ei jaksa keegi väga midagi erilist teha. Nädalavahetus möödus väga toredalt. Alexis tuli jälle koju, et meid kõiki veel viimast korda enne kodumaale lahkumist näha. Kui nädala sees olid ilmad vihmased ja külmad, siis vähemalt reede ja laupäevaga meil vedas. Päike paistis ja õues oli jälle soe, tänasest ilm jälle muutus, kuid meid see ei kõiguta, naudime oma viimast nädalat siin täiega! Seekord on meil pikk nädalavahetus. Esmaspäev ja teisipäev me ei tööta, sest teisipäeval on siin riigipüha ja paljud ettevõtted ei tööta seetõttu ka esmaspäeval. Meile sobib, sest siis saamegi veel mõnda teist linna külastada. Aga laupäeval (nagu ka igal eelmisel) käisime me turul. Ostsime kodustele kõike head ja paremat. Lahkusime majutuskohast umbes kella 11 paiku ja tagasi olime kuskil kell 5, niiet oli üks tore päev. Tahtsime minna kindlusesse, mis meil siin Crest on, jõudsime sinna üles kell 13, kuid siis lugesime ukse pealt, et avatakse alles kell 14. Seega otsustasime, et ootame ära, sest pärast poleks jaksanud uuesti sinna üles ronida. Ootasime, kell sai 14, siis juba 14:30 ja ei olnud ühtegi inimest, kes oleks uksed avanud. Lõpuks tuli mingi suurem inimeste grupp, siis mõtlesime, et oh, lõpuks ometi tehakse see lahti, kuid need inimesed ütlesid meile, et kindlus on suletud kuni aprillini. See tegi küll meele natuke kurvaks, sest see oli üks koht kuhu oleks tahtnud kohe kindlasti minna. Läksime siis alla tagasi, käisime veel Centre Ville'is (kesklinn) mõnes poes ja otsustasime, et läheme koju tagasi. Koju jõudes mõtlesime, et tegelikult peaks veel kohalikus supermarketis käima, ehk leiab ka sealt veel midagi ilusat. Nii me siis veetsimegi päris kaua aega Casinos (poe nimi). Asju saime päris palju kokku ostetud, loodan, et pagas nüüd rohkem ei kaalu kui tohib :-P. Õhtul tegime koos süüa ja siis tuli Alexis külla. Mängisime kaardimänge ja veetsime viimast aega temaga koos. Oo- oleks peaaegu unustanud, et sain laupäeval lõpuks kitarri mängida. See oli üks kõige suurem igatsus, mis mul üldse siin olles on olnud.

Täna pole meist keegi eriti midagi teinud. Õues on nii halb ilm, et sinna ei taha minnagi. Vastasel juhul ma seda blogipostitust praegu ei kirjutaks. Aga kuna tänane päev pole eriti produktiivne olnud, siis see-eest homsest uue hooga! :)
Lisan ka pildid :


 Käisime Joonasega sisseoste tegemas :)
 Minu ettevõtte peakontor
 Tegime tortillasid :)
 Vot sellised politseiautod on Prantsusmaal
 Ajal, mil ootasime, et kindluse uksed avataks
 Joonas ja tema seiklused

 Kodustel suud magusaks :)


Pühapäev, 2. november 2014

2 möödas, 2 jäänud..

Tervitused päikseliselt Prantsusmaalt!

Nüüd ongi juba nädal möödas eelmisest postitusest. Ei pidanud küll nii minema, kuid pole olnud eriti aega. Alati mõtlen, et kirjutan, kuid siis tuleb jälle midagi vahele. Nagu postituse pealkiri ütleb, siis oleme veetnud siin juba 2 nädalat. Täpselt pool ajast. Nüüd on 2 nädalat veel jäänud.

See nädal on väga kiiresti möödunud. Kui esimese nädala olin koolis, siis selle ja järgmised 2 nädalat veedan ettevõttes. Hommikul kell 6:45 võetakse meid väravast peale ja viiakse ettevõtetesse. Mina olen linnas nimega Le Pouzin. Majutuskohast poole tunni kaugusel autoga minnes. Tagasi jõuame umbes kell 18, sest oleme erinevates linnades ja need ei ole üksteisele väga ligidal.

Räägiks siis natuke sellest nädalast. Hommikuti varane ärkamine on kõige keerulisem (eriti minul, unekott nagu ma olen). Seega olen mina see, kes tõuseb voodist püsti 10 minutit enne väljumist, jookseb mööda tuba ringi pea laiali otsas. Aga õnneks olen alati end õigeks ajaks valmis saanud. Hommikuti viib meid tööle Tristan. Väga tore noormees, sõnagi inglise keelt ei räägi ega mõista, kuid siiski saab temaga palju nalja. :-D Õhtuti toob meid tagasi Michel (ma loodan et kirjutan nimed õigesti), selline vanem meesterahvas, kuid samuti väga tore.

Esimesed kaks päeva olin ühel objektil kahe vanema meesterahvaga. Nemad samuti inglise keelt ei räägi ega mõista, kuid imekombel sain kõigest aru, mida nad mulle rääkisid. Prantsuse keeles rääkimisega on mul raskusi, kuid mõistan küll. Sellel objektil tegin pahtliparandusi, värvisin rõdu piirdeid, akende ja uste klappe (ma isegi ei tea kuidas neid nimetatakse). Nad olid minuga väga rahul. Ütlesid mulle, et töötan nagu professionaal. Mulle oli see küll kui kompliment. Kuid kolmapäeval viidi mind teisele objektile, kuna sealne värvimine oleks minu jaoks liiga ohtlik olnud.

Teisel objektil on peale minu veel 7 inimest. Kõik on väga sõbralikud. Ma kahjuks kõiki neist ei mõista, sest nad räägivad väga väga kiiresti ja seega on raske sõnasabast kinni haarata. Seal räägib aga natukene inglise keelt üks maaler, kelle nimi on Sophie. Väga lahe noor naine. Tegelen seal maalritöödega. Päris suur hoone on, ikka väga palju tube on seal. Minu ülesanne on pahteldada ja värvida. Oma arust saan päris hästi hakkama, nemad kiidavad mind samuti.

Mul vedas, sest olen ainuke, kes saab ettevõttes tasuta süüa. Kell 12 läheme kõik koos restorani sööma ning ettevõte tasub selle eest. Siiamaani on toidud väga head olnud, isegi need asjad, mida ma muidu ei söö. Lõuna kestab poole 2ni ning tööpäev ise poole 5ni.

Kuna jõuame töölt tavaliselt nii hilja koju, siis kahjuks ei ole nädala sees  eriti midagi teha jõudnud. Oleme lihtsalt puhanud, filme vaadanud, lauamänge mänginud jne.
Laupäeva hommikul ärgates tuli naabrinaine siia, et meid lõunasöögile kutsuda, sest Alexis pidi täna (pühapäeval) lahkuma. Nii me siis sõimegi koos, oli väga tore ja toidud olid väga maitsvad. Peale seda otsustasime, et istume bussi peale ja külastame mõnda suuremat linna. Seega läksime Valence'i. Väga ilus linn, seal oli päris palju poode, saime endale erinevaid asju soetada. Tore päev oli.
Täna on jälle koristuspäev, Seega koristame ja naudime oma vaba päeva. Siin teile jälle pildid ja toredat pühapäeva! :)
 Naabripoiss Alexis
 Tahtsime palmi all ka selfie teha


 Kohustuslik pilt palmi all :D
 Leidsime esimese kaubanduskeskuse :)

 Nastja ja uue mütsiga selfie Valence's
 Pannkoogid nutella ja banaanidega.. poolest piisas, et isu täis saaks, kuid siiski väga hea