Pühapäev, 2. november 2014

2 möödas, 2 jäänud..

Tervitused päikseliselt Prantsusmaalt!

Nüüd ongi juba nädal möödas eelmisest postitusest. Ei pidanud küll nii minema, kuid pole olnud eriti aega. Alati mõtlen, et kirjutan, kuid siis tuleb jälle midagi vahele. Nagu postituse pealkiri ütleb, siis oleme veetnud siin juba 2 nädalat. Täpselt pool ajast. Nüüd on 2 nädalat veel jäänud.

See nädal on väga kiiresti möödunud. Kui esimese nädala olin koolis, siis selle ja järgmised 2 nädalat veedan ettevõttes. Hommikul kell 6:45 võetakse meid väravast peale ja viiakse ettevõtetesse. Mina olen linnas nimega Le Pouzin. Majutuskohast poole tunni kaugusel autoga minnes. Tagasi jõuame umbes kell 18, sest oleme erinevates linnades ja need ei ole üksteisele väga ligidal.

Räägiks siis natuke sellest nädalast. Hommikuti varane ärkamine on kõige keerulisem (eriti minul, unekott nagu ma olen). Seega olen mina see, kes tõuseb voodist püsti 10 minutit enne väljumist, jookseb mööda tuba ringi pea laiali otsas. Aga õnneks olen alati end õigeks ajaks valmis saanud. Hommikuti viib meid tööle Tristan. Väga tore noormees, sõnagi inglise keelt ei räägi ega mõista, kuid siiski saab temaga palju nalja. :-D Õhtuti toob meid tagasi Michel (ma loodan et kirjutan nimed õigesti), selline vanem meesterahvas, kuid samuti väga tore.

Esimesed kaks päeva olin ühel objektil kahe vanema meesterahvaga. Nemad samuti inglise keelt ei räägi ega mõista, kuid imekombel sain kõigest aru, mida nad mulle rääkisid. Prantsuse keeles rääkimisega on mul raskusi, kuid mõistan küll. Sellel objektil tegin pahtliparandusi, värvisin rõdu piirdeid, akende ja uste klappe (ma isegi ei tea kuidas neid nimetatakse). Nad olid minuga väga rahul. Ütlesid mulle, et töötan nagu professionaal. Mulle oli see küll kui kompliment. Kuid kolmapäeval viidi mind teisele objektile, kuna sealne värvimine oleks minu jaoks liiga ohtlik olnud.

Teisel objektil on peale minu veel 7 inimest. Kõik on väga sõbralikud. Ma kahjuks kõiki neist ei mõista, sest nad räägivad väga väga kiiresti ja seega on raske sõnasabast kinni haarata. Seal räägib aga natukene inglise keelt üks maaler, kelle nimi on Sophie. Väga lahe noor naine. Tegelen seal maalritöödega. Päris suur hoone on, ikka väga palju tube on seal. Minu ülesanne on pahteldada ja värvida. Oma arust saan päris hästi hakkama, nemad kiidavad mind samuti.

Mul vedas, sest olen ainuke, kes saab ettevõttes tasuta süüa. Kell 12 läheme kõik koos restorani sööma ning ettevõte tasub selle eest. Siiamaani on toidud väga head olnud, isegi need asjad, mida ma muidu ei söö. Lõuna kestab poole 2ni ning tööpäev ise poole 5ni.

Kuna jõuame töölt tavaliselt nii hilja koju, siis kahjuks ei ole nädala sees  eriti midagi teha jõudnud. Oleme lihtsalt puhanud, filme vaadanud, lauamänge mänginud jne.
Laupäeva hommikul ärgates tuli naabrinaine siia, et meid lõunasöögile kutsuda, sest Alexis pidi täna (pühapäeval) lahkuma. Nii me siis sõimegi koos, oli väga tore ja toidud olid väga maitsvad. Peale seda otsustasime, et istume bussi peale ja külastame mõnda suuremat linna. Seega läksime Valence'i. Väga ilus linn, seal oli päris palju poode, saime endale erinevaid asju soetada. Tore päev oli.
Täna on jälle koristuspäev, Seega koristame ja naudime oma vaba päeva. Siin teile jälle pildid ja toredat pühapäeva! :)
 Naabripoiss Alexis
 Tahtsime palmi all ka selfie teha


 Kohustuslik pilt palmi all :D
 Leidsime esimese kaubanduskeskuse :)

 Nastja ja uue mütsiga selfie Valence's
 Pannkoogid nutella ja banaanidega.. poolest piisas, et isu täis saaks, kuid siiski väga hea

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar